Väljas on külm, kõle hommik ja aknail sädelevad hõbedased külmalilled. Juba mitmendat päeva valitseb külm ja puhub jäiseid põhjatuuli, kuid lund ei tule. Konaraisse külmunud teed ja hall määrdunud maastik kõikjal — see on pisut kurb ja lohutu pilt. Ma küll liigun vähe väljas ja neidki üksikuid käike sooritan võimalikult kiiresti, otsekui vastumeelselt. Olgu need õhtul koolimajja lauluharjutusele või rahvamajja noorteringi referaatkoosolekule. Töötan kantseleis. Täidan seda oma ammutuntud, igavat ülesannet, millest vabanemiseks ei näi olevat mingeid väljavaateid. See on kui mingi nürimeelse koorma vedamine. Ja et see ei tunduks mulle nii raskesti talutav, siis ma loen. Loen süsteemitult ja kõike ettejuhtuvat. Tean, et see pole küll kuigi hää, nii lugeda. Kuid raske on hankida kõiki teoseid, milliseid sooviksin. Aga milleks sellest. Seegi — sellest kirjutada — on täiesti tulutu. Ja õieti pidin ma märgitsema päevikut, millest ma olen pidanud loobuma juba mõningaid kuid. See ajajärk mu aastaringist, mis on kõige töörohkem, on olnud ka alati kiire kaduma. Sukeldununa töhe, ma nagu ei märkagi, kuis päevad libisevad mööda kui pilved taevavõlvil, ja tihti möödub kuid, kui taas märkan oma olemasolu. Tajun ümbritsevat elu mõneks hetkeks, et siis jälle unustada aeg ja ümbrus — töötades ja lugedes. Võibolla, et nii on ka parem, sest kõige selle mõttetu töö ja väikese, halli elu kõrval tunda teravalt veel kaduva aja ja igavate päevade raskust, igaühte veel üksikult — see oleks veelgi troostitum. Möödunud aastast on vähe märkimisväärset. Võiks ehk nimetada, et preemiat sain jõuluks 36 krooni, mis kadus teadmata kuhu. Laenasin selle küll enamalt jaolt Evaldile, kes vajas seda enam kui mina — oma uute riiete muretsemiseks. Pühad veetsin kodus, kust käisin vaid korra Jäärjas peol. Ja siis jälle tagasi Voltvetti. Vana-aasta õhtul tulid meie poole Roots Hermi ja Luluga. Seadsime end võimalikult koduselt istuma ümber laua ja algas saabuva aasta vastuvõtt keskustelles ja aeg-ajalt klaasi tõstes. Süütasime küünlad meie elukestvuse sümboliks ja pisut enne kella kahteteist läksime Luluga Muinaste poole õlut jooma. Tuju oli hää ja alkoholist kuumendatud peas kumises lakkamatult. Saime õlled ja tulime lobisedes „ei tea millestki“. Kusagil Allikukivi pool kajas paar püssipauku läbi rõskusest tiine öö. See tähistas uue aasta saabumist. Jalutlesime parki, istudes jalgraja kõrvale pingile. Öö oli valge ja soe. Meie kohal tõusid hahkjasse taevasse vanade pargipuude jämedad tüved. Raagoksadelt langes raskeid pisaraid ja aeg-ajalt kohises öine tuul sügava valulise oigena üles põlispuude latvade. See oli nagu magava looduse sumbutatud kaebus piinavate unenägude käes. See tekitas minuski ebamääraseid igatsusi, valusat pakitsust südames. Ja kõik ümber oli nii ebamääraselt hämar ning asjadel polnud piirjooni — otsekui vahest unes. Suudlesin teda. See oli kindlasti esimest korda. Püüdsin matta kõik oma valud ja igatsused sellesse suudlusse, mis oli kirglik ja lämmatav. Ta rinnast pääses katkendlisi nuukseid. Ja siis lõppes kõik. Eemalt aknast vilkus nukker tuli. Meie pärale jõudes olid küünlad kustunud. Esimesena olevat kustunud minu oma. Siis keegi pani ette minna Kivi poole. Ja peagi olime seal. Poisid magasid, kuid peagi olid nad maast lahti. Tuli pandi kaminasse ja lõbus seltskond istus kamina ette laotet tekile, lauldes ja veini juues. Kusagil tagatoas magas keegi tütarlaps. Tegime algul Evaldiga ja hiljem ma üksi tema olemise ebamugavaks sellega, et nõudsin järelejätmatult, et ta tõuseks ja tuleks meie seltskonda. Mäletan, et tal olid tumedad juuksed ja silmad. Nimetasin teda Geišaks ja mul oli vastupandamatu soov teda suudelda ja kallistada neid hapraid ümmargusi õlgu, millelt vägisi kippus libisema õlapael. Siis jätsin ta rahule ja tulin üksi tulema, kuna Lulu jäi istuma kahe poisi vahele. Raivo ja Hermi magasid minu voodis, Evald oli kuidagi ebaloomulikus asendis kušetil. Pikutasin ka voodiservale, kuhu uinusin peaaegu momentaalselt. Vara hommikul läksid külalised. Taevas rippus madalaid pilveräbalaid ja tibas rõsket vihma. Olin väsinud ja silmis keerlesid varjud. Magasin kogu päeva. Kolmekuningapäeval oli rahvamajas mingi seltskondlik kohus „Tühjade hällide üle“. Lõpuks meeleoluõhtu. Tantsisin suuremalt jaolt Lainega. Mu tutvus uueaasta öösest. Tantsib hästi. Mõne tantsu ka Kärtiga ja lõpuks satun tulema Anniga. Uksel aga seltsib ka Laine ning kuna Evald on minuga, siis tuleme neljakesi. Järgneb rida päevi, milliseid on raske meenutada. Ühel pühapäeval asutasime rahvamajas mingi noorteringi või kuidas ta nimetus oligi. Ja läinud laupäeval korraldas see ring oma esimese referaatõhtu. Jäi siiski kuidagi kahvatuseks see olemine seal. Võibolla tundus see ainult mulle nii. Mind ei haaranud kogu see referaat maakultuurist, mis tundus süsteemitu isiklike arvamuste esitamisena. Ja ei saanud hääd tujugi õieti sellele järgnevalt meeleoluõhtult, kuigi serveeriti rikkalikult mitmesuguseid mänge. Ma ei tea, millega seda seletada. Võibolla on mu närvid niivõrd paadunud, et sellised kultuursed meelelahutused osutuvad neile liiga lahjaiks. Ma otsin tugevaid elamusi — kes teab. Ja siis järgnev pühapäev jälle ma tervenisti loen. Joonelt läbi Dostojevski eluloo. Õhtul käisin Lastekodus kinos, kus jooksis, õieti virvendas uduselt silme ees, mingi vana film Tarzanist. Ning täna käisin kantseleis. Kõik on mujal peale meie Kallakuga ja sellepärast on võimalik segamatult kirjutada. Juba mitmeid nädalaid kavatseme sõita väikese seltskonnaga Kullerkupu Mardile külla. See oleks õieti soolaleiva viimine tema uude korterisse kolimise puhul. Kuid senini pole leidnud see üritus teostamist. Läinud laupäeval polnud jälle Kärdul selleks aega ja nii jäi asi jällegi katki. Võibolla läheb veel nädalaid, kui see võib teostuda. Eeloleval laupäeval on Metsakoolis mingisugune tantsuõhtu, siis ma muidugi pean seal viiuldama. Meenub viimane õhtu Metsakoolis. See oli jõulude eel. Tegime varem Evaldiga valmis mõningaid kingitusi tuttavatele jagamiseks. Siis tuli Veelaid ja hiljem Helmi, kes tuli õieti minu kutsel, kuid kõik pidi seekordki minema nii, et vähe sain temaga tantsida. Käik läks kiirelt. Tants, laulud ja lõpuks kingituste jagamine. Sain minagi paar-kolm pakikest, milliseist mulle eriti hääd meelt valmistas pudel punast likööri Kärdult. Realiseerisime selle ja pidu läks hoogsalt lõpuni. Helmiga läksime koju ja peagi järgnes meile Evald. Olin väga väsinud, mispärast eelistasin magama heita kušetile. Evald ronis Helmi manu voodisse. Hommikul läks Helmi üksinda minema. Lootsin, et Evald kohusetundest veedetud öö tõttu on ka küllalt taktitundeline teda jaama saatma, kuid seda ei sündinud. Olin liiga väsinud ja pisut kibestund meeleolus, et ise minna. Me jalutasime piki alleed, mis nöörsirgena viis linnast jaama. Puud kahelpool teed olid värskes roheluses ja nende lehed läikisid niiskusest. Piserdus peent uduvihma ja mu näole ja ripsmeile langes nagu peent jahedat tolmu. Tundsin ta puusade survet enese vastu ja see tekitas minus kummalist ärevust. Ta käsi puges mu kaenlasse kui väike kartlik lind, otsides varju. Ta põskedele tekkisid roosatavad laigud kiirest käigust. Siis äkki vaibus sadu ja tinane pilvemass rebenes räbalateks, millised sulasid märkamatult taevasinasse. Siis juba sädeles päike. Ta vabastas enese mantlist, mille võtsin enda hoolde, ja nõtke ja saledana oli ta kadestavalt ilus oma pruunis, lihtsas kleidis. See oli mingisugune park, kuhu saabusime. Paljude teeradadega vanade varjuliste puude all ja arvukate raidkujude ja sammastega siin-seal murulappidel ja mida piirasid hekid ja keeruliste nikerdustega kaunistatud aiad. Siin oli palju rahvast jalutlemas või istumas varjulistel pinkidel. Kõikjal levis toda pühapäeva. See tähendab rahu ja segamatust. Ja siis hajus kõik. Ärkasin. Nüüd ma kirjutan edasi. Vahepeal on jällegi möödunud rida päevi. Läinud nädalal algasid harjutustel käimised, nii Metsakoolis kui ka algkoolimajas. Viimases tehti ettevalmistusi ja jätkuvad need ka käesolevalgi nädalal peoks 31. jaanuaril mitmesuguste laulu-, muusika- ja operetiproovide näol. Metsakoolis oli läinud laupäeval tantsuõhtu. Seekordki mängisin ja vähe jäi aega tantsimiseks. Peo lõppedes tulid minu poole ööd veetma Linda Kuninga Salmega ja Helmi. Hiljem tuleb ka Kaats, sest meil on kavatsus sõita homme hommikul Apja Mardile külla. Keetsime veidi punši, jutlesime, oodates hommikut. Olen pisut purjus ja tülitan Salmet, kuna Helmi end Kaatsiga magamistoolil mugavalt sisse säeb. Salme räägib, et läheb varsti minema Nõmmest. Hiljem läheb Evald teda saatma. Väikeste ümbergrupeerimiste tulemusena satub mu kaaslaseks Helmi. Püüan magada, kuid see ei õnnestu. Ta lähedus ja suudlused viivad mu peaaegu tasakaalust. Kuid alaline teadmine, et see pole muud kui toores kirg, erootiline vajadus, mille teostumine tooks vaid ääretut tülgastust ja pettumusi, see sunnib mind kaineks. Tunnen, et ikka enam ja enam kaugenen temast ja ta muutub mulle ükskõiksemaks, ja mulle on see valus, sest kõige selle taga aiman, et nii võin kõigis pettuda, sest on temagi üks neist meeldivatest tütarlastest, kelledesse võidaks armuda ja kelles leitakse nii palju tühjust, kui õpitakse teda lähemalt tundma. Võidakse küll rahuldada omi kirgi, kuid see on nii vastik ja alatu. Ja nii on see minuga ja raudse järjekindlusega kasvab minus veene, et ääretult raske on leida sellist tütarlast, kui kujutlen enesele. Sellele ideaalile, mida olen loonud oma kujutluses, on raske leida vastavat elus. Ehkki seal ei olegi nii palju nõutud: tundeid ja südameharidust ning meeldivat välimust. Kuid neid kolme esineb harva koos. Hommikul me läksime jaama, kuna Linda läks koju, et homme (õieti täna) tulla tagasi siia. Tööle kantseleisse. Hommik on jääkülm ja idas veretub taevas tõusva päikese eel. Termomeeter jaama seinal näitab 23 kraadi. Koguneb sinna teisigi sõitjaid. Peamiselt Mõisaküla noorsugu, kes oli eila õhtul ka Metsakoolis peol. Ja siis sõit. Helmi lahkub Mõisakülas. Ja meiegi oleme peatselt Abjas. Autol sõidame kohale. Kuhugi metsanurgas asetsevasse metsavahi tallu. Alles hiljuti ehitatud palkmaja helgub kollakana juba eemalt vastu. Valgest korstnast kerkib aeglaselt tõusva päikese kullaga roosastatud suitsukoonlaid. Olen unine, sest öösel ma ei maganud. Pooleldi tukun autos. Märkan, et auto aknad on külmanud ja neil sädelevad jäälilled ning hingeõhk meie suudest tungib valge auruna. Liidi tuleb trepile. Mart olevat asutanud meile vastu tulema, räägib. On vähe, peaaegu et mitte üldse muutunud. Võibolla pisut ehk kõhnem. Mart väntab raadiot. Ja siis vaatame teises toas magavat troonipärijat, kes on samuti rahulik. Alati enesega rahulolev beebi, nagu selgub hiljem, kui ärkab. Kiigutab end vaid patjade vahel ja naerab tulejale rõõmsalt vastu. Siis mängime kordamööda viiulit ja viskame mõned napsid. Liidi on ametis jänese ja pardi praadimisega. Muutume jutukaiks ja ülemeelikuiks, sest tühja kõhu peale visatud naps tõuseb haruldase kiirusega pähe. Siis tulevad jänesed ja muud palad ning algab maailmatu pikk söömaaeg, kuni muutume sellest väsinuiks. Magame pisut. Teen Mardiga viiuli ostukaupa ja pika kauplemise järgi ostan selle temalt ühes kastiga 20 krooni eest. Tuleb õhtu eel keegi noormees ja asutakse kaarte mängima. Tehakse pilti ja juba kuuldub väljas auto signaal. Kiirelt oleme jaamas, kus pisut tukume ooteruumis. Ootab teisigi saabuvat rongi. Keegi plika, mõned maamehed, siis daam valgetes kinnastes, kellest millegipärast usun, et on noor proua. Ja veel mõned. Vagunis leiame eest tühjad pingid. Mõisakülas on Helmi jaamas kellegi proua Kortsiga, kellega tutvusin kord suvisel peol. Käib korraks sees Raguli Salme ja siis Voltvetti. Teed on tühjad ja kõik lebab sinkjas kuuvalguses tardununa külmusest. Evald töötab kantseleis ja, proovinud pisut mu uut viiulit, läheb uuesti töhe. Mina heidan magama. Rääkis, et Kuninga Salme sõitvat täna Pärnusse ametisse. Juuksuriks. On kahju ja pisut kibestunult langes meeleolu, kui alati pead vastu enese tahtmist loobuma millestki ihaldatavast, võibolla jäädavalt. Seal linnas ta mulle veelgi muutub kaugemaks. Ta oli peaaegu ainuke, kes on mulle alati meeldinud nende aastate kestel, mil olen teda tundnud. See on muutunud nagu kiindumuseks temasse. Teataval määral. Millest ma ei saa vabaneda niipea. Olen ihaldanud tema seltsi. Ehkki see pole olnud midagi muud kui lihtne jutlemine tähtsusetuist asjust. Ja ma aimasin varemgi, kui ma praegu kindlasti tean, et sealt ei või tulla välja midagi peale sõpruse. Kuid mul on kahju, et sellestki pean loobuma. Vahest ma olen ääretult villand naistest. Ma peaaegu vihkan neid silmi, mis sind uurivad nagu mingi tagamõttega. Noid naeratusi, mida pillatakse nii ohtralt, kui sa neile meeldid, ja mis on nii mõttetud ja mille kõla sisemise soojuseta. Kogu see eputamine on mulle nii vastik, et ma hiljem päris imestan, kui olen vabanenud sellest kõigest ja ise laskun flirtima. Võibolla tuleb see mu sellest halvast eelarvamisest, et naistest pole loota midagi hääd. Ja et neid paremaid on nii võrratult vähe, et minule ei jätku neist ühtegi. Ja siis ma muutun küüniliseks ja häbematult sarkastiliseks. See on otsekui kibeduse ja sapi valamine neile teistele seepärast, et ma pole leidnud sellist, keda kujutlen enda ideaalina. Needki üksikud paremad on sunnitud ja mina olen sunnitud neist loobuma. Mind vihastab vahel see püüd naistes — mehele saada. See vahest küünib enese kaelamäärimiseni, kavaluse ja muu alatusega. Ja siis ma juba võin kujutleda tolle mehe hingeseisundit, kellele ta naine ütles seltskonnas: „Sinust ikkagi pole asja.“ Olgugi et kõik see mugav kodu oli peamiselt mehe teene. Ja siis, kui ollakse abielus, peagi otsitakse teid tolleks väikeseks vahelduseks, mida nimetatakse üleaisalöömiseks. Ma kardan sellist osa ja ma vihkan selliseid naisi. Muutun juba ette nende vastu umbusklikuks ja ikka enam ja enam ihkan sõpra, kes on kiindunud minusse kogu oma hinge ja olemusega, on tark ja vaimukas keskustelul ja juba oma kiindumusega teeks ta minu õnnelikuks. Ja abielu, see väline, mis annab naisele eesõigusi, see oleks kõik tähtsusetu. See õieti peaks olema mingi vaba-abielu vorm, mingi muu kui seda on praegune, mis tundub nii iganenuna. Vahel ma vihkan, otse kirglikult, seda oma ametit. Õieti oma seisundit, millisesse saatus mu on asetanud. See on vastik paratamatus, millest ei leia väljapääsu ja millele mõeldes muutun pessimistiks… Valusalt läheb hinge, kui vahest annab tunda see „väikese nupu“ olukord, mil su sõnadele ei omistata mingit kaalu. Mil suhtutakse sinusse vahel häätahtlikult nõustudes, siis kui loodad tänu ja lugupidamist. See on otsekui mingi armuand, millest võimatu loobuda muul teel kui loobuda inimestest ja seltskonnast. Olgugi et ma leian, et need minust ülemal olijad muud ei ole kui oma elukutse orjad ja vaimlised mustatöölised. Kuid ma kadestan neid, et nad on minust üle ja neil on paremad võimalused antud õnnelikuks eluks. Võibolla on see väiklane, alatu kadedus. Väljas on kõle külm ja traadid undavad. Selles undamises heliseb nagu mingi sünge kõrvaltoon. Aknail on aga nii palju külmalilli, et võimatu on midagi näha. Täna pidi tulema siia mu õde. Näis, kuis elame edasi, kuis saab Evald oma elamist siin korraldada. Lubas kord minna Mitti juurde korteri asjas rääkima. Ah, kuis ma praegu kirjutaks, kõigest kokku. See on ikka nii. Esmaspäeviti.