Nüüd elame juba mitmendat nädalat kolmekesi minu väikeses toakeses. Evaldil pole võimalik leida kusagil mujal korterit. Ja nii me siis olemegi kuidagi hunnikus koos. Muidugi õhtuti ja hommikuti, sest päeval on Evald Punapargi laoplatsil. Magame kahekesi minu voodis, kuna kušeti pidi loovutama õele. Too mõjub küll laastavalt mu madratsivedrudele, kuid pole parata. Ja siis nood igaöised „tekivõitlused“. Eriti kui on tuba kütmata. Kuid kui praaker kolib Punaparki, siis ta minevat sellele kaasüüriliseks. Näis. Nüüd töötame õega kahekesi kantseleis nagu mitmed aastad varemaltki. Ei läinud talle korda leida muud tööd ja pidi jällegi tulema siia. Paariks kuuks. Asi seegi, saab vähemalt mõne kroonigi oma riietuseks, mis on talle alati olnud südamelähedasemaks eluküsimuseks. Läinud laupäeval käisin Nõmmes vaatamas endlalaste külakostina ettekantavat „Tütarlaps tänavalt“. See oli lugu tütarlapsest, kelle vanemad hüljanud. Või õigemini, kes sattudes vastuollu kodustega põgenes kodust, sattus tänavale. Hiljem võtab ta kellegi tütarlapse-orvu oma hoolde, et kasvatada seda ja panna korralikule mehele. Kõik selleks, et lunastada oma langust ja süüd. On ilusaid ja dramaatilisi momente. Kui näiteks too Mizzi, kes ise oli abitu, püüab trööstida ja lohutada oma kasuema-uulitsatüdrukut. Siis veel, kui ta kihutatakse kodust ja minna pole kuhugile… Kuid ka naerda sai. Kas või näiteks noid ekspresse, kes kurdavad, et terves linnas pole saada pudelit õlut. Õieti küll on, kuid ei müüda ilma rahata. Või see, et oli ette arvata, et see kroonlühter kukub puruks, sest sealt ei tilgu pennigi jootraha. Või jälle jutt toasolijate arvu vähendamisest. Kuid üldmulje jäi siiski selliseks, mis võib kaunis kiirelt ununeda. Peo lõpul oli ette nähtud tants. Ennem seda käisime ka korraks kõrtsis. Sain lõbusa tuju ja alul tantsisin mõne tantsu preili Tõnnisoniga (Talviste), kes oli endlalastega kaasas (tänavalauljana) ja kes kunagi varem oli Voltvetis lastekodus. Saatsin ta autosse ja tagasi saali, kus tantsisin lõpuni ja selle järgi Kaatsi korterisse magama. Järgmise päeva keskpäevaks tulin Voltvetti, kus rahvamajas jaotasime meie, haridusseltsi valitud juhatuse liikmed, omavahel ametid. Sain kirjatoimetajaks. Olgugi, et taheti määrida kaela esimehe amet. Loobusin sellest kogemuste ja mu aktiivsuse vähesuse pärast. Vahepääl kodus mõne tunni magasin ja jälle tagasi. Noorteringi koosolekule. Koos olid vaid viis-kuus inimest, mispärast jäi tänane töökoosolek ära. Oleme siis niikaugel selle hiljuti asutatud ringiga, et likvideerimine vist pole enam kaugel. Jumal temaga. Kuid mulle see jälle annab mõnevõrra kogemusi seltsielu alal ja pildi mõnest kohalikust seltskonnaelu tegelasest, kes ise suure suuga kiitis hääks tolle ringi asutamise, kuid nüüd ilmselt töötab selle vastu. Kõik selle pärast, et ei kiidetud järgi temale, vaid juleti ka midagi arvustada. Oo, neid inimlikke, neid inimlikke nõrkusi. Ja veel haritlaste juures, või kes ise endid selleks peavad. See on teataval määral vaimline huligaansus. Õnneks see mind kõik põrmugi ei puuduta. Tulime koju kolmekesi ja, sorinud pisut Kaatsi käest toodud ajakirju, heidan magama. Täna metsaülem ja abi on ilmselt jahil, sellepärast ka siis võrdlemisi rahulik olemine. Korra käis siin Rebane ja läks jälle. Teab kuhu. Annan välja mõned veod ja ajaviiteks kirjutan päevikut. Ootan posti, ehkki tean, et sealt pääle ajalehtede mulle midagi huvitavat pole saabumas. See oli haridusseltsi pidu 7. veebruaril, kui pidin sääl viiuldama preili Luukasele, kes pidi esitama mõned balleti-ettekanded. Kirjutaksin temast mõne rea, ehkki ta ei jätnud mulle mingeid meeldivaid mälestusi, pigem halbu. Ta pidi olema väga noor. Räägiti, et 15-aastane. Kuid välimuselt ega käitumiselt ei saanud teda pidada alla 18. Ta oli väga sale ja meeldiva välimusega, kuid tundus suhtuvat kuidagi üleolevalt kõigile. Hiljem see küll kadus, sest arvatavasti unustati esinemise eelse ärevusega. Kõik läks hästi, s.t tants ja seade, ja tantsu algades jäin talle tantsukaaslaseks, teataval määral küll ta enese soovil. Olin õnnelikki ja pisut uhkegi ta üle, sest meie tantsu jälgisid paljud pilgud. Aga ma teadsin, et see kõik on peatselt lõppev. See on illusioon-õnn, mis lõppedes toob vaid kibedust. Nii see ka oligi, sest minnes korra teda tantsima paluma, ta keeldus, sest olevat lubanud selle juba kellelegi ära. See oli kõik nii loomulik ja arusaadav, kuid kukkus nii välja, kui oleksin saanud korvi. See lõi mind alul roopaist ja ma isegi keeldusin temaga tantsimast järgmist tantsu, mille ta lubas mulle. See võis olla talle solvav, kuid ma ei võinud teisiti, sest see oleks tundunud mulle almusena. Ma isegi püüdsin vältida tema pilku, ehkki teadsin, et ta ei saanud talitada teisiti. Kuid see on mu iseloom. See rikkus kogu mu peotuju.