Ma hakkan juba muutuma vähehaaval ükskõiksemaks selle oma haiguse vastu. Õieti ma olin mõni päev tagasi päris tõsiselt haige. Palavik püsis kogu aeg üleval ja enesetunne oli väga halb. Nõrkus, peavalu ja söögiisu puudus. Need olid tõesti vastumeelsed päevad, milledele ei tahaks mõelda. Nüüd juba veidi olen paranenud, kuid teadmata, millal võin end päris terveks lugeda. See on, kui maamehed tulevad linna üle hulga aja ennast lahutama. Läinud nädalal käisin linnas. Muuseas ostsin ära ka oma uue ülikonna riide ja viisin õmmelda. Meeter maksis 14 krooni (mulle 1,4 hinnaalandust, kuna kogu komplekt läks maksma 58.80 ja õmblus 21 krooni). Võibolla saan pühiks kätte. Nüüd on vahepeal jälle palju päevi läinud igavikku ja tänane päev märgitsetakse 22. märtsina. Meenutada möödunud päevist oleks ehk paljugi, kuid need kõik on pigem vastumeelsed mälestused, mis kohati tunduvad masendava unena. Kuid see siiski on tõelisus, mis jätab võibolla märgid mu edaspidisele elule. Ma ei tea seda veel. Kuid needki ebameeldivused, millised olen talunud seni, jäävad kauaks meelde. Ma eila käisin linnas, toomas oma uut ülikonda, mille andsin sinna õmmelda juba paar nädalat tagasi. Käisin ka arsti juures, nagu oli varem räägitud. Olevat pisut paranemise tunnuseid, kuid veelgi pean minema ennast kontrollima, sest täiesti terve ma ikkagi veel pole. Hakkas juba hommikul sadama. Laia, kiirelt sulavat lobjakat poristele põldudele ja teedele. Õnneks on tuul mulle selja tagant. Teel tulevad mulle vastu haridusseltsi tegelased, kes käisid Pärnus Rääma Noorusele külas „Täitesulepeaga“. On väsinudilmelised ja kiirelt litsuvad mööda. Jaamas kohtun Lauri ja preili Põldega ja ma ei tea, mis teise nimi. Koos sõidame linna. Sadu on muutunud tugevamaks. Käiakse sirmidega ja poolrutates. Alul arsti juurde ja sealt kiirelt arsti manu. Kuna selle järgi jääb küllalt aega üle, siis lähen korraks Ülejõele. Helmsi on kodus. Karla on teadmata kuhu läinud. Tulen sealt varsti kinno. On mingisugune vähehuvitav film ilmasõjast. Siis rätsepa juurest riidepakk kaenla ja jaama. Pisut lehitsedes žurnaali või vaadeldes perroonil jalutlevat rahvast ootan rongi väljumist. Jalutleb keegi tütarlaps nagu kedagi otsides, jääb aga siis rongi väljumisel minu vaguni akna alla seisma, sellise pilguga mind vaadeldes, kui oleksin ta reisile sõitev tuttav. Usun, ta kindlasti oleks mulle hüvastijätuks lehvitanud, kui ma poleks teeselnud teiste jalutlejate vaatlemist. Nõksatas minema rong ja ta jäi seisma perroonile sellise pettumuse ja etteheitega ilmes, et ma tundsin end pisut süüdlasena, et ei teinud kaasa seda väikest flirti. Ja hakkab liikuma rong, rataste nõksatudes rööpajätkudel. Pimeneb ja mu silmad väsivad, vaadeldes lumiseid põlde ja talusid, millede majadegrupid kaovad kaugemale hämarduvasse öhe. Mind valdab edasi see pakitsev igatsus, mida tunnen alati, kui alustan sõitu kuhugi. Igatsus uute nägude, uute vaadete järgi ja soov lahkuda kõigist nähtust niipea kui võimalik. Veerevad öö pimedusest esile jaamad vidutsevate laternatega uste kõrval, millistest langeb punast valgust inimestele, kes ootavad saabuvat rongi. Kuid peatus muutub igavaks ja mulle on parem, kui vagun jällegi hakkab veerema. Tukun või lehitsen žurnaali. Siis Voltvetti. Sajab ikka veel. See on peaaegu vihm, mis rabiseb mulle näkku. Kiirelt tulen koju. Evald on siin. Ta muide elab juba nädalapäevi Punapargis, kuid sealtki tuleb tal varsti minna Pärnusse parvetustöödele. Vaatleme mu uut ülikonda, siis veidi sirvin uusi lehti ja magama. Ja nii olen jõudnud tänaseni, mis saab edasi, ei tea. Olen väsinud, ei tea õietigi millest. Sain ju öösel korralikult magada. Ootan posti ja siis kella kolme saabumist, olgugi et on tööd palju teha. Juba palju nädalaid olen elanud otsekui mingi askeet. Ja võibolla tuleb nii veel elada nädalaid. Pole läinud kuhugi, kus on karta olengut või midagi, mis poleks hää mu tervisele. Olen isegi loobunud tantsust ja viimasel peol rahvamajas ma ei tantsinud ainustki tantsu. Rikub veidi tuju see keeldumine, kuid vahest ma tunnen sellest omapärast naudingut — keelduda just siis, kui on lõbutsemiseks soodsad võimalused. Olen jäänud kõrvale seltskonnastki ja see on mulle puhkusekski teataval määral. Edaspidi ma kindlasti löön jälle kaasa. Väljas sulab ja see eilne lumi kaob kui vaht. Põllud on jällegi paljad ja õhk värske ja aurune, küllastatud niiskusest. Taevas tinane ja madal. Hakkan tahtmatult siin tundma end üksikuna ja mahajäetuse tunnet tekib südamesse. Siis ma vahel igatsen inimeste sekka. Võibolla linna, kus segunedes uulitsail liikuvasse massi unustaks üksilduse, olgugi et oled üksi. Kuid needki võõrad näod, prillitatud, asjalikud ametnike näod, värvitud huultega daamid, noored tütarlapsed jalutlemas, silmis igatsev pilk, painduvasammulised ja noorusvärsked. Ja ikka edasi. Uusi inimesi, uusi nägusid. Ma ei tunne igavust nii jalutelles ja vaadeldes. Peatun vahest sadamas, kus töötavad tööliste rühmad, jääl raiudes vabaks silda tuurade ja labidatega. Vaatlen ja kuulan minuni kostuvaid hääli. Jää helgib ja siin ja sääl on juba näha sinetavat vett, kust kate kõrvaldatud.