Kevad saabub. Seda veel peaaegu ei märkagi. Ainult vaevumärgatav roheluse vari puude raagoksil, kus neid on tihedamalt, ja küngaste päikesepoolsematel külgedel. Kuid kogu noile muldmustadele põldudele, hallidele põllupeenraile ja nurmedele on laskunud noid kevadisi varjusid, isesuguselt sügavaid ja pehmeid toone, millisest üleöö tärkab värske rohelus. Seda võib juba aimata. Vaja vaid veel sooja ööd ja kosutavat vihma. Ning siis on jälle kõik uus, valusalt noor ja päikesesädelev, et raske on sellega harjuda, sest meie ise oleme läinud vanemaks… Millest ma kirjutaksin? Pole õieti midagi ilusat, mille muljeid tahaks kaua säilitada mälestuseks. Küll aga on kurba ja lõikavalt valusat. Kui see tänahommikune kiirelt leviv jutt, et eila õhtul olevat Saarde algkoolis filmi plahvatuse tõttu saanud raskeid tulehaavu mitukümmend koolilast, kuna haavadesse surnuid olevat mõnede teadete järgi juba 11 last. Masendav teade, mida kuidagi ei tahaks uskuda. Kuid see on nii ja pilt seal olevat olnud midagi hirmsat, nagu rääkisid mõned pealtnägijad. Kujutlen juba seda täiskiilutud ruumi ja leekide kiiret levimist põlevatelt filmirullidelt õlitet põrandale ja laste riietesse ning juustesse… Mitmed olevat hüpanud alla teise korra aknast, kuid vähesed olevat jäänud terveks. Ei taha mõelda sellele, sest see tahtmatult tekitab valusaid kujutlusi. Kas see ei ole lohutult kurb: palju tulehaavadesse surnud noori, palju vigaseid lapsi, palju kõrvetavat valu ja kannatust. Mulle on vastikud need uudishimutsevad inimesed, kes saavad sellega rahuldada pisut oma uudistenälga ja sensatsioonivajadust. Ja see juhtus koolis, kus minagi aastaid tagasi veetsin kaks kevadet. Mälestus sellest on jäänud kauaks. Päikesepaistelised päevad, tunnid väljas murul, pallimängud Lavi mäel ja krokett õunapuude all. Palju õnnelikke silmapilke ja palju sädelevat noorust. Kordumatut noorust helkiva kevadpäikese all. Ja nüüd palju surevaid ja haiglates piinlevaid lapsi, sellest minu koolist… See pidi nii olema, et võibolla nende surm lunastab paljude teiste surma. Öeldakse, et keda jumal armastab, selle kutsub ta enese juurde. Ja üks nende seast oli Magda õde… Ma olen ikka veel haige. See on juba üle kahe kuu kestnud ja ma ei tea, millal võin sellest ükskord vabaneda. See on nagu painajalik uni, millest vabanedes oleksin õnnelik. Ja kogemusi saanud olen, millised iialgi ei unune. Ma olen maksnud kallist hinda oma noorusvallatuste eest, milledel ei usuta olevat mingeid halbu tagajärgi, ja see on õpetuseks. Peaksin vaid veel saama tagasi tervise. Miks peab inimene kannatama… Miks on selliseid pahesid, milledest raske vabaneda ja mille eest vahest peab andma tervise, oma kallima, mis meil loodus andnud. Tahan uskuda, et ma seekord veel võin pääseda sellest ja järgmist juhust enam kindlasti ei oleks. Nüüd ma lähen Kallaku poole raadiot kuulama. Võibolla saan lähemalt kuulda tollest õnnetusest. Päevauudistena esimesena teatati tollest õnnetusest. 70 last on saanud tulehaavu, kuna 5 on surnud. Õnnetuses süüdi olevat lohakus ja vastavatest reeglitest kinnipidamatus. Õhtu hämardub ööks. Kõik sulab pikkamööda pimedusse. Otsekui tihedat läbipaistmatut massi imbub kusagilt ja valgub kõikjale, rasket ja hääletut. Ainult õhtutaevas helgib terassiniselt ja külmalt ning puude raagoksad joonistuvad teravalt sellele sinetavale foonile. Siis hakkavad ööst kerkima esile kahvatud varjud. Siin-seal helgib tõusva kuu valguses üksik maja, hõbehall teejoon, mõni puu.