Üleeila käisin Nõmmes, kuhu õhtu eel saabusid Pärnust autod surnud lastega. Oli kogunenud palju rahvast turuplatsile surnuid vastu võtma. Ja lõpuks, mõneajalise ootamise järgi, veeresidki pikkamööda spaleeride vahelisele teele kolm autot. Esimesel peal suur kuuseokstest põimitud rist ja pärgade koorem, järgmistel lumivalgeid riste kaksteist tükki. Üks olevat jäänud Pärnusse matta. Siis veel üks auto nutvate leinajatega. Kirstud tõstetakse õlgadele ja leinamarsi helidel hakkab liikuma kurb rongikäik kirikusse. Alul alevi poristeil tänavatel ja siis üles surnuaia mäest, edasi piki sirget lagedate põldude vahelist teed kirikuni liigub pikk valgete kirstude rivi, õõtsudes aeglaselt kandjate õlul. Kiriku juurest mindakse Järvesoo Ilset tooma ja kui see on saabunud kiriku juurde, pöördun koju sõitma. On pisut jahe õhtu. Külm ja nukker. Jõuan järele Hermile ja Lulule ning nendega lähen näidendi proovile. Viibin pealtvaatajana kuni lõpuni ja siis mootori põrisedes koju. Kaua vähkren unetult. Öö on kuuvalge ja tuba on täis kahvatut valgust, milles asjad omavad viirastuslikkuse ilmet, ja siis see kiriku poole kulgev, õõtsuv ja lainetav valgete kirstude pikk rida… Eila ma käisin matustel. Rahvast oli kogunenud murruna surnuaiale haudade vahele. Kirikusse ma ei läinud. Peatusin ühishaua läheduses, kust võisin jälgida, kuis saabus leinarong kirikust, kuis paigutati valged kirstud pinkidele ning nende ümber asetsesid haridusminister kolonel Jaakson, siis pastorid ja koolitegelased. Algas kurb tseremoonia. Raskelt ja surutult kõlas laul. Tundus, kui poleks inimestel jõudu ega julgust lauldagi. Mõttetuna ja sisutuna tundusid ka õpetajate ja preestrite jutlused. Need olid liiga jõuetud ja nõrgad selle suure kurbuse lohutamiseks. Meelde jäid vaid haridusministri lühidalt lausutud sõnad: „Teie lein on kogu meie riigi ja rahva lein.“ Tal oli õigus ja palju enam öelda oleks asjatu. Orkestri leinakoraal, surutud nukrat laulu ja palju järelhüüdeid ning tihedalt üksteise vastu surutud inimesi, tõsidus ja tühjus. Üle kõige aga sädelev kevadpäike ning kõrge sinine taevakumm, kuhugile purjetavad lumivalged pilved, mis meenutavad noid surnud lapsi valgetes kirstudes. Kellede hinged samuti on lendamas lõputuse poole, nirvaana rannale… Tulen ära, sest järgnevas kurvas lõpuosas ei taha olla uudishimutsevaks pealtvaatajaks. Õhtu saadan mööda üksinduses ja aeg möödub jõuetutes igatsustes, millistest mõni teostub vaid juhuslikult. Esmaspäeval ma käisin Kaatsiga seltsis koolimajas, kus õnnetus aset leidis. Maja on tühi ja tundub süngena oma purustatud akende, pärani avatud uste ja erilise raske õhuga. Käisime saalis, kus tundub kõik olevat jäetud nii, kui jäi tollel saatuslikul päeval: ümbertõugatud pingid, kõrbenud lagi ja seinad. Pult, mille läheduses asus aparaat, on söestunud. Ja ajalehed virnas samuti pudenevad, kui neid puudutada. Siin mõni riideräbal, põlenud varukas, kampsun, põhjata müts, ühel laual vahel kõrbenud juuksed… Siin nad kõrbesid elavaina koledas kuumuses, palju lapsi… Kui on olemas põrgu, siis ei saa ta olla nii kole, seda on võimatu kujutleda. Siis tulen koju. Päevad tööl ja ülesandeid aina kerkib uusi lisaks suvistele. Ja ma töötan ükskõiksena, tuimenenuna, sest pole ka paremat. Eila, 27. aprillil, sõitis preili Maret Salev jälle minema Belgiasse.