Väljas on palju sädelevat, kirgast päikesepaistet ja silmadele on valus, kui minna hämarast toast õue. Paneb pea pisut pööritama, kui hingata täiel sõõmul värsket, kristalljahedat õhku, ja võtab aega, kuni silmad toibuvad valguse ja saabuva roheluse harjumatusest. Kõik see tungib pilku teravalt ja meelitab vaatlema kogu seda piljardrohelisi murulaike, pehmetoonilisi leheloore, millena tunduvad puud ülelaotet, ja linaõiesinist taevakummi. Seda kirjutan ma siin hämaras kantseleis. Võibolla teen ma ringi ka väljas, et tunda seda kõike intensiivsemalt. Täna saabub maiõhtu. Ma ei tea, kuis võtan vastu seekordselt saabuva mai. Võibolla jällegi algusega Allikumäel, kus siis kõik edasi areneb olude kohaselt. Kuid kõiges selles on nii palju riskeerimisväärset ja ohtlikku ning traagilisus lasub kõige selle taga. Oleksin kui lõbusas tujus tahes… Näis.