Käisin Punapargis. Jalutlesin üsna pikkamööda, olgugi, et on aega vähe. Kuid ma ei suuda ega taha minna nii kiiresti jälle tagasi sinna hämarasse kantseleisse. Mind köidab too kevadine loodus, kogu see maaliline ja värskusest tulvuv pilt, milles on niivõrd võimast ja haaravat, et vaatlesin seda otse mingi hardumuse ja valulise naudinguga. Palju värskeid värve, rohelisest kuldkollaseni ja üle kõige sädelev päike klaassinisest taevast. Oraspõllud kui määratud piljardilauad, milledel tuulehoog paneb jooksma hõbedaläikelisi laineid. Siis tulen jälle mööda tolmust, helendavat teejoont, mida palistab lopsakas tumeroheline murutiba, kuhu tipitud üksikuid leekpunaseid võililli. Väike, varjatud järv, mille kaldal kasvab tihedaid pajupuhmaid ja noori tihedaid kuuski, millised tunduvad kasvavat otse tollest tumesinisest sätendavast veevirvendusest. Juhulikult sattus mu kätte väikene meelespea, mis osutus kellegi koolitüdruku märkmikuks-päevikuks. On huvitav tolles jälgida noore areneva tütarlapse elu, tema mõttekäike ja ellusuhtumist. Kirjutan siia sellest mõningaid katkendeid, sest selles peegeldub suurel määral kogu meie noorsoo, meie kaasaegse noorte generatsiooni mentaliteet ja ilmavaade. 2. september 1934.a. Tont võtakse seda elu küll. Ei sünni mitte kusagile. Pole üldse enam kooliskäimise isu. Võiks ju loobuda tollest, kuid ma pean veel selle aasta lõpuni käima. Ja mida siis ütleks «tema» kui jätaksin pooleli. Oh, kas pean tõesti tõtt ütlema selles asjas. Ma ei suuda seda sulle öelda. Ma vaikin alati kui ta nõuab selle üle selgitust. Peaksid ise mõistma. 3. oktoober On igav üksluine päev. Eriti see vene keele tund tüütas. Minu koju tulles oli õudne vihm. On juba päris sügis. Ta ei näi minust suuremat hoolivat. Ja vahest usun, et ma ei salligi tead nii, nagu varem. 8. oktoober Hõbedased pajud ja kuldkollane sügis. Joobun neist. Ilus on elu kui ollakse noor. Käisin Juuliga rannas. Lõpmata kena ja vaikne. Istusime pingil sügsipäikese pehmes kuldses valguses. Kaugele kandusid mõtted. Oo, sina! Miks vaikid nii kaua. Ära vihastu, et ei rääkinud sulle kõik. See peab nii olema. 10. oktoober Täna oli koolis kiirkirjast kirjalik. Ma ei osanud midagi. Hirmus, ma ei tea üldse, mis minust saab. Kuid see läks kõigil halvasti. Vähemalt seegi lohutus. 16. õhtul käisime nende lõpupeol. Nägin teda. Algul oli vähe vihane. Siis leppisime tantsul ja läksime välja jalutama. 20. juuni Magamata ja unine, «mürtsuklubi» olengu järg. Kambad põõsaste all ja lõpuks ainult temaga. 22. juuni Täna esimest korda paljude päevade tagant, mil oleme kõik klaarid. 25. juuni Olime meie klubi neli inimest jaanitulel. Selle järgi jooks metsas ja rukkis. Ta leidis mu ja «kannatav rukis». 26. juuni ööd ja päevad kõik on segi. Kole päävalu. Nauding… Siin kohal lõppeb märkmete rida. See on elu, noore tütarlapse elu, kes on joonud esimesi sõõme elu karikast. Ja selline on ta paljudele teistele. Kurb pisut ja uskumatu, kuid nii see on. Noor, pakitsev, naudingujanuline tütarlaps vaid pihib kõik oma päevikule, kuna harilikult püütakse seda varjata… Ma ei oska lisada midagi siia juurde. Ja võibolla ongi kõige õigem see põhimõte: ela nii, et sa ei pruugi pärast kahetseda.