Õhtul. Päev möödus töötades aruande kallal. Hilinen temaga tubliste. Kuid ma ei jõua ka rohkem. Nüüd on õhtu, pilvine ja soe. Pimeneb kiiresti. Käisin väljas, kuid kaugele siiski ei saanud. Metsakooli poolt kostub pillimängu. On viiul, mõni gitarre ja mandoliin. Selgeina ja puhtaina lainetavad helid vaiksesse öösse. Tundub, kui heliseks kõikjal see nukker valsirütm, kogu pehme ja raske öine õhk on täis helinat, otsekui mingi kummaline lainetus mu ümber. Kusagil läänekaarel sähvatab sinkjas välgunool alla, millele järgneb sumbutatud mürin. Katkeb pillimäng ja vaikus mu ümber on sünge ja ähvardav. Pimedusest langeb mu käele raske piisk ja juba veerebki sadu raskelt kohisedes lähemale. Mängijad kaovad tuppa. Kostub vaid mõni murduv heli ja siis vaid piiskade ragin lehtedele. See on kevadöine äike, mis läheneb ja sunnib mindki põgenema tuppa.